Kapti kapti

Salta asub Samal laiuskraadil nagu Iguazu aga asub lääne pool Andide alguses. Jõudsime sinna kõige suuremal vihmaperioodil aga jõed ja muud veekogud olid ikka veel väikesed nired ja lombid. Salta linn oli kõige ilusam linn kus me siiamaani olime olnud. Lennujaamast viidi meid koloniaal stiilis Hotelli, kus hoovis oli väike bassein, palmi otsas kasvasid banaanid ja toas oli vana antiik mööbel. Jose, meie giid Saltas, andis meile sadulakotid, kuhu piime ümber pakkima ainult matkaks vajalikud asjad. Õhtul viidi meid kohalikku restorani, nautima tsivilisatsiooni viimaseid luksuseid. Restoran oli vanast majast ümber tehtud, kõrgete lagedega ja paljude ruumidega. Selle koha tegi eriliseks need inimesed kes seal olid, paljud olid samasugused turistid nagu meie aga kohalikel olid kaasas kitarrid, trummid, vilepillid ja muud muusika instrumendid. Igas toas oli oma seltskond kes laulsid ja mängisid pille.

Järgmine hommik võtsime oma asjad ja sõitsime hobuste juurde. Minule anti tumepruun ratsu, kelle nimi oli Chokolate. Esimene osa matkast oli minu jaoks natuke raske, kuna ma ei ole mingi 10 aastat hobuse seljas olnud ja oli raske ennast mugavalt sadulasse seada aga mida kauem ma seal loksusin seda kindlamaks ma muutusin. Retk algas mägede vahel orus kus oli tihedalt põõsaid ja puid ning kõik asjad olid oralised. Sõitsime umbes 3 tundi siis tegime väikese lõuna ja peale seda sõitsime veel 3 tundi, kuni jõutsime väikese sitast ehitatud onni juurde. Giid palus meil hobuse seljast maha tulla ja ennast mugavalt sisse seada. Onnis oli WC, köök, kaks magamistuba, mis nägid välja nagu vangikongid ja suur ees ruum. Hiljem selgus et voodid, mis seal olid oli spetsiaalselt meie jaoks sinna veetud, eelmised grupid olid maganud põrandal magamiskottides. Õhtul võttis Ain oma varudest koduse joogi välja, Viru Valge. Kuna meil pealejooki ei olnud kaasas otsustasime katsetada kohalike kättesaadavate ainetega. Lisasime mõned coca lehed pudelisse ja jõime mate teed peale, tulemus oli üllatavalt hea.

Kuna mägedes on õhk hõre ei tekkinud meil mingisugust pohmakat aga giid oli veidi tujust ära ja me saime liikuma paar tundi hiljem kui alguses plaanis oli. Edasi äks meie tee mägede tippude poole. Onn kus me öö olime asus 2 km peal, kust tõusime 3.5 km peale. Kõige kõrgemas tipus tegime lõuna pausi ja siis laskusime jälle alla kõrbesse. Kaktuste vahelt läbi ratsutades jõudsime Amblayo külla mis oli sitapätsidest tehtud. Seal elas 120 inimest ja neil oli kolm jalgpalli väljakut. Kõigesuuremast sitamajast sai meie kodu järgmisteks kaheks ööks. Külas oli veel 3 “restorani” kirik ja juustuvabrik. Teisel päeval Ambalayos tegime väikese tiiru kõrbes ja õhtuke korraldasime jalgpalli matsi Eesti vs Argentiina. Mats oli väga tasavägine, meie vastasteks olid kohalikud lapsed 10-14 aastat vanad ja meil olid õllest ja veinist läbi immutatud vanamehed. Peale 2x10 minutit jäi seis 3-2 meie kasuks. Selgus et nädalavahetusel oli tulemas suur iga aastane küla pidu. Nägime kuidas lehm meie ukse ees lahti lõigati ja konksu otsa tõsteti.

Mööda kõrbe, läbi kanjonite ja üle kaktuste saabusime oma viimasesse varjupaika Isonzasse. Sinna oli kogunenud hobuseid ja inimesi lähedal olevatest küladest ja onnidest, kes valmistusid Amblayo peole minekuks. Viimasel päeval hobuste seljas katsetasime uut marsuuti mida isegi üks meie giididest ei teadnud. Jätsime hobustega hüvasti ja istusime bussi peale mis viis meid tagasi tsivilisatsiooni. Viimasel õhtul Salta linnas sõime jõime korralikult, käisime kohalikku ööelu nautimas ja kui seltskond hakkas ära vajuma jõudsime hommikul tagasi hotelli, kus valmistusime järgmiseks lennuks tagasi Buenos Airesesse.