Hobuse haisust suurlinna sudusse Buenos Airesesse. Võtsime paariks päevaks aja maha et osta suveniire ja tegelesime turismiga. Käisime sadama kõrval olevas vanas slummis, mis oma eriliste värviliste majadega on nüüd suur turisti magnet. Iga nurga peale käis tango muusika, tantsiti, inimesed müüsid ja joonistasid oma kunstiteoseid. Ostsime paar suveniiri ja jalutasime edasi. Seal kõrval asus jalgpalli väljak, kuhu mahub 55 000 pealtvaatajat. Väljak küll ei ole kõige suurem aga ta on kõige kuulsam. See kuulus jalgpalli klubi Bocale, kust sai alguse Maradona karjäär. Staadioni ekskursioonil räägiti kuidas Argentiina riik toetab jalgpalli huligaane ja kuidas parimaid kohti tribüünil saab. Esiteks pead sa olema Boca toetaja sest vastasmeeskonna fänne sinna ei lasta. Parimate kohtade saamiseks on kolm võimalust, lihtsaim võimalus on maksta suuri summasid õigele inimesele, natke keerulisem on olla 5 aastat fänniklubi liige, kus peab maksma, siis saad loterii pileti ja kui üks istme omanik surma saab võid tema koha endale saada elu lõpuni ja kõige keerulisem on saada oma isiklik VIP loos tribüüni keskele, siis sa pead olema Maradona.
Shoppamise möllus kaotasime Niklase ja El Vilho, ning mina ja Ain otsustasime minna oma rada. Kõndisime kahekesi kalmistule kuhu olid maetud kõik argentiina eliit. Nende hulgas ka Eva Perron. Saime sealt palju inspiratsiooni oma hauakambri ehituseks, eriti uhke oli joki klubi omanikul. Käisime veel turu peal ja mõned korrad kultuurimajas peldikus. Nägime ka rikkamate elanike elurajooni mus igal majal oli suur fuajee ja ümberringi olid luksuskaupade poed.
Kui alguses tundus linn sitane ja kole siis nüüd peale paari päeva on linn nagu muutunud ja polegi nii hull. Söögid on vàga head, inimesed on sõbralikud ja abivalmis ning hinnad on madalal. Elada ma Argentiinas ei tahaks aga tagasi tuleks küll. Lennujaamas anti viimane Argentiina tempel ja sealt lendasime edasi Brasiiliasse.
Lend pidi minema Manausse ühe vahepeatusega läbi Sao Paulo ehk Eesti keeles läbi Püha Pabula. Aga nagu ikka lõunamaal ei käi asjad nii nagu meil. Et ühelt lennukilt teisele minna, pidime kotid ise ühelt lindilt teisele viima. Kui me saime oma kotid kätte oli meil umbes pool tundi aega et kotid uuest ära anda ja lennuki peale saada aga lennuki uksed olid selleks ajaks juba kinni ja meid saadeti ööseks hotelli. Tunnen õige natuke kaasa nendele töötajatele kes pidid meiega tegelema, kuna meil kõigil oli kõrini sellest latinode uimerdamisest. Me vist olime ühed vastikumaid kliente seal, Niklas saatis oma söögi restoranis tagasi, Ain sõimas autojuhti et too tahtis politsei kutsuda, mina olin suht rahulik ja Viljo sõimas Fritsu (meie sakslasest reisikorraldajat, keda me kordagi ei ole näinud). Kui me lõpuks saime järgmine hommik lennukile hingasime kergendatult, kuna me ei osanud ette kujutada mis edasi saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar