Iguazu

Usuhaiast lendasime ära sooja põhjamaale Iguazusse. Iguazu linn asub kolme, Argentiina, Brasiilia ja Paraguai, riigi ristumiskohas, neid riike eristab Rio parana ja tema lisajõgi Rio Iguazu. Iguazu on tuntud maailma ühe suurima koskede kogu poolest mis jääb vee mahult alla ainult Niagarafalls-ile, kosed asuvad Argentiina ja Brasiilia piiril, millest 80 prontsenti on Argentiina poolel, kokku oli neid üle 270. Koski nägime esimesena kui me lennukiga sellest üle lendasime ja piloot tegi väikese ringi ümber selle et kõik ikka näeksid. Lennujaamast välja astudes saime tunda esimest korda subtroopilist vihmametsade kliimat, õhk oli niiske ja kuum, meenutas hästi köetud sauna. Sõitsime lennujaamast hotelli, kus ootas meid väike tervitusjook, bassein ja koolipriide sumin. Esimese asjana panime ujukad jalga ja kastsime ennast vette. Teadsin et olin natuke päikese käes põletada saanud aga ma ei osanud oodata seda et peale ujumist, kuivatamise ajal tuli nina pealt nahk maha nagu keegi oleks kartulikoorimis noaga kallal käinud. Õhtul võtsime apteegis ravimit ja läksime linna peale kohalikku söögi kohta otsima. Istusime maha turismi piirkonnast natuke eemal olevasse restoran/pood/turuplatsile. Tundus et tegemis oli pere äriga, kõige noorem tüdruk võttis tellimusi vastu, vanapapi lõikas liha, ema tegeles raha asjadega ja teised tütred tegid muid toimetusi. Söök oli viimase peal ja möll mis seal ümber oli on kirjeldamatu.
Teisel päeval tuldi bussiga meile hotelli järgi ja viidi meid brasiilia poolele ekskursioonile kose äärde. Seal oli meil ilus panoraam vaade Argentiina poolele. Vaated olid tõsiselt võimsad, üritasime seda jäädvustada fotode ja videodega aga kui ikka ise ei ole seal kohapeal käinud siis on võimatu aru saada sellest maailmaimest. Rahvast oli seal väga palju, suvi on neil välisturistide tipphooaeg aga talvel pidavat olema seal 2 korda rohkem rahvast kuna sellel ajal on kohalikel puhkused ja nad sõidavad sinna sooja ilma nautima. Aastas pidi seal käima üle 3 miljoni turisti. Ekskursioon oli meil pool päeva ja õhtul võtsime aja maha, kes läks ujuma, kes vaatas telekat ja kes ravis homa haavu.
Kolmandal päeval läksime jälle koske vaatama aga seekord me ei läinud lihtsalt kose äärde. Väike rong viis meid bussi juurest läbi džungli kose otsa, sealt oli meil vaade Brasiilia poolele ning oli ka näha lähedalt kuidas vesi jalge alt voolas kaljult alla. Nägime ka kohalikke elukaid pesukarude moodi looma karju, kilpkonna, poole meetrist sisalikku ja erinevaid linde, Niklas väidab et ta nägi pärdikut ka aga fototõestust ei ole. Siis aga tuli ekskursiooni põhiosa kus pandi meile vestid selga ja suunati meid kummipaadi poole. Vastu tulevad inimesed, kes olid just sõidu läbi elanud olid läbimärjad, mis tähendas et asi läheb huvitavaks. Kõigepealt kihutas paat ühe kose juurde siis teise, siis jäi paat seisma, anti meile natuke aega fotokate peitmiseks kottidesse ja siis panime suure hooga koske sisse. Saime väikese karastava dušši sissejuhatuseks, siis panime järgmisse koske ja järgmisse ja nii veel paar korda kuni kõik olid korralikult läbi loputatud. Siis panime mööda kärestikku alla voolu kuni jõudsime väikesesse sadamasse, seal ootas meid ees mersu veokas mis viis meid tagasi dšunglisse. Giid rääkis meile kohalikust loodusest ja natukese aja pärast olime tagasi kus alustasime. Sõime jõime natuke, sõitsime hotelli tagasi ja valmistusime peole minekuks. Õhtul tuli meile järgi väike auto ja viis meid brasiiliasse showd vaatama. Teepeal sõitsime mööda ka kohalikust kõige prestiižikamast bordellist Kristall, kahjuks polnud aega sisse minna. Show toimus suures saalis, kus nuumati meid rootsi lauas enne esinemisi täis. Show algas pärismaalaste tantsuga ja lõppes Brasiilia sambaga ning vahepeale jàid kõik tangod, mehiko pasundamine, tsiili säärte välkumine ja kõik muud kohalikud tantsud.
Leppisime autojuhiga kokku et järgmine päev viiks ta meid Paraguai poolele, peale väikest hinna kauplemist saime järgmiseks päevaks korraliku ekskursiooni 50 dollari eest. Enne lõunat sõitsime praamiga, üle kolme riigi ristkoha ja olimegi Paraguais. Seal käisime maailma suurimat hüdroelektrijaama vaatamas. Hoover Dam on selle kõrval Miki Hiir nagu Niklas ütles. Siis tutvusime suurima kaubandus linnaga seal piirkonnas Ciudad del Este-ga. Linn oli inimesi tihedalt täis, kitsastel tänavatel üritati meile kõiki maailma asju maha müüa, liiklus eeskirjadest ei teadnud seal keegi midagi kuna autokoolis põhimõteliselt ei ole vaja käia. Eriti huvitavaks läks siis kui vihma hakkas sadama ja teedel voolasid sügavad jõed. Ostsime värskeid puuviljupirne, banaane ja ananassi, mida me hiljem hotellis sõime. Linnal olid omad võlud aga elada seal küll ei tahaks. Kui me olime Paraguaid piisavalt näinud läksime tagasi hotelli asju pakkima et edasi lennata Saltasse.
Järgmisel päeval jõudsime ilusti lennujaama kus aga selgus et Buenos Aireses kust meie järgmine lennuk pidi tulema oli nii halb ilm et lennukid ei saanud maast lahti, peale selle oli ka terve Argentiina interneti võrk maas. Peale 5 tundi vaidlemist ja passimist viidi meid Hotelli ja pidime ootama järgmist lendu, mis pidi tulema järgmine päev. Järgmine päev aga selgus et meil ei ole kohta kinni pandud ja et me peame läbi pära põrgu Saltale lendama, mis oleks terve meie reisi ära rikkunud, õnneks Niklas, meie keele oskaja tegi kõva häält ja meid tõsteti äri klassi esimesele lennule Saltasse.