Tagasi Buenos Aireses

Hobuse haisust suurlinna sudusse Buenos Airesesse. Võtsime paariks päevaks aja maha et osta suveniire ja tegelesime turismiga. Käisime sadama kõrval olevas vanas slummis, mis oma eriliste värviliste majadega on nüüd suur turisti magnet. Iga nurga peale käis tango muusika, tantsiti, inimesed müüsid ja joonistasid oma kunstiteoseid. Ostsime paar suveniiri ja jalutasime edasi. Seal kõrval asus jalgpalli väljak, kuhu mahub 55 000 pealtvaatajat. Väljak küll ei ole kõige suurem aga ta on kõige kuulsam. See kuulus jalgpalli klubi Bocale, kust sai alguse Maradona karjäär. Staadioni ekskursioonil räägiti kuidas Argentiina riik toetab jalgpalli huligaane ja kuidas parimaid kohti tribüünil saab. Esiteks pead sa olema Boca toetaja sest vastasmeeskonna fänne sinna ei lasta. Parimate kohtade saamiseks on kolm võimalust, lihtsaim võimalus on maksta suuri summasid õigele inimesele, natke keerulisem on olla 5 aastat fänniklubi liige, kus peab maksma, siis saad loterii pileti ja kui üks istme omanik surma saab võid tema koha endale saada elu lõpuni ja kõige keerulisem on saada oma isiklik VIP loos tribüüni keskele, siis sa pead olema Maradona.



Shoppamise möllus kaotasime Niklase ja El Vilho, ning mina ja Ain otsustasime minna oma rada. Kõndisime kahekesi kalmistule kuhu olid maetud kõik argentiina eliit. Nende hulgas ka Eva Perron. Saime sealt palju inspiratsiooni oma hauakambri ehituseks, eriti uhke oli joki klubi omanikul. Käisime veel turu peal ja mõned korrad kultuurimajas peldikus. Nägime ka rikkamate elanike elurajooni mus igal majal oli suur fuajee ja ümberringi olid luksuskaupade poed.

Kui alguses tundus linn sitane ja kole siis nüüd peale paari päeva on linn nagu muutunud ja polegi nii hull. Söögid on vàga head, inimesed on sõbralikud ja abivalmis ning hinnad on madalal. Elada ma Argentiinas ei tahaks aga tagasi tuleks küll. Lennujaamas anti viimane Argentiina tempel ja sealt lendasime edasi Brasiiliasse.

Lend pidi minema Manausse ühe vahepeatusega läbi Sao Paulo ehk Eesti keeles läbi Püha Pabula. Aga nagu ikka lõunamaal ei käi asjad nii nagu meil. Et ühelt lennukilt teisele minna, pidime kotid ise ühelt lindilt teisele viima. Kui me saime oma kotid kätte oli meil umbes pool tundi aega et kotid uuest ära anda ja lennuki peale saada aga lennuki uksed olid selleks ajaks juba kinni ja meid saadeti ööseks hotelli. Tunnen õige natuke kaasa nendele töötajatele kes pidid meiega tegelema, kuna meil kõigil oli kõrini sellest latinode uimerdamisest. Me vist olime ühed vastikumaid kliente seal, Niklas saatis oma söögi restoranis tagasi, Ain sõimas autojuhti et too tahtis politsei kutsuda, mina olin suht rahulik ja Viljo sõimas Fritsu (meie sakslasest reisikorraldajat, keda me kordagi ei ole näinud). Kui me lõpuks saime järgmine hommik lennukile hingasime kergendatult, kuna me ei osanud ette kujutada mis edasi saab. 

Kapti kapti

Salta asub Samal laiuskraadil nagu Iguazu aga asub lääne pool Andide alguses. Jõudsime sinna kõige suuremal vihmaperioodil aga jõed ja muud veekogud olid ikka veel väikesed nired ja lombid. Salta linn oli kõige ilusam linn kus me siiamaani olime olnud. Lennujaamast viidi meid koloniaal stiilis Hotelli, kus hoovis oli väike bassein, palmi otsas kasvasid banaanid ja toas oli vana antiik mööbel. Jose, meie giid Saltas, andis meile sadulakotid, kuhu piime ümber pakkima ainult matkaks vajalikud asjad. Õhtul viidi meid kohalikku restorani, nautima tsivilisatsiooni viimaseid luksuseid. Restoran oli vanast majast ümber tehtud, kõrgete lagedega ja paljude ruumidega. Selle koha tegi eriliseks need inimesed kes seal olid, paljud olid samasugused turistid nagu meie aga kohalikel olid kaasas kitarrid, trummid, vilepillid ja muud muusika instrumendid. Igas toas oli oma seltskond kes laulsid ja mängisid pille.

Järgmine hommik võtsime oma asjad ja sõitsime hobuste juurde. Minule anti tumepruun ratsu, kelle nimi oli Chokolate. Esimene osa matkast oli minu jaoks natuke raske, kuna ma ei ole mingi 10 aastat hobuse seljas olnud ja oli raske ennast mugavalt sadulasse seada aga mida kauem ma seal loksusin seda kindlamaks ma muutusin. Retk algas mägede vahel orus kus oli tihedalt põõsaid ja puid ning kõik asjad olid oralised. Sõitsime umbes 3 tundi siis tegime väikese lõuna ja peale seda sõitsime veel 3 tundi, kuni jõutsime väikese sitast ehitatud onni juurde. Giid palus meil hobuse seljast maha tulla ja ennast mugavalt sisse seada. Onnis oli WC, köök, kaks magamistuba, mis nägid välja nagu vangikongid ja suur ees ruum. Hiljem selgus et voodid, mis seal olid oli spetsiaalselt meie jaoks sinna veetud, eelmised grupid olid maganud põrandal magamiskottides. Õhtul võttis Ain oma varudest koduse joogi välja, Viru Valge. Kuna meil pealejooki ei olnud kaasas otsustasime katsetada kohalike kättesaadavate ainetega. Lisasime mõned coca lehed pudelisse ja jõime mate teed peale, tulemus oli üllatavalt hea.

Kuna mägedes on õhk hõre ei tekkinud meil mingisugust pohmakat aga giid oli veidi tujust ära ja me saime liikuma paar tundi hiljem kui alguses plaanis oli. Edasi äks meie tee mägede tippude poole. Onn kus me öö olime asus 2 km peal, kust tõusime 3.5 km peale. Kõige kõrgemas tipus tegime lõuna pausi ja siis laskusime jälle alla kõrbesse. Kaktuste vahelt läbi ratsutades jõudsime Amblayo külla mis oli sitapätsidest tehtud. Seal elas 120 inimest ja neil oli kolm jalgpalli väljakut. Kõigesuuremast sitamajast sai meie kodu järgmisteks kaheks ööks. Külas oli veel 3 “restorani” kirik ja juustuvabrik. Teisel päeval Ambalayos tegime väikese tiiru kõrbes ja õhtuke korraldasime jalgpalli matsi Eesti vs Argentiina. Mats oli väga tasavägine, meie vastasteks olid kohalikud lapsed 10-14 aastat vanad ja meil olid õllest ja veinist läbi immutatud vanamehed. Peale 2x10 minutit jäi seis 3-2 meie kasuks. Selgus et nädalavahetusel oli tulemas suur iga aastane küla pidu. Nägime kuidas lehm meie ukse ees lahti lõigati ja konksu otsa tõsteti.

Mööda kõrbe, läbi kanjonite ja üle kaktuste saabusime oma viimasesse varjupaika Isonzasse. Sinna oli kogunenud hobuseid ja inimesi lähedal olevatest küladest ja onnidest, kes valmistusid Amblayo peole minekuks. Viimasel päeval hobuste seljas katsetasime uut marsuuti mida isegi üks meie giididest ei teadnud. Jätsime hobustega hüvasti ja istusime bussi peale mis viis meid tagasi tsivilisatsiooni. Viimasel õhtul Salta linnas sõime jõime korralikult, käisime kohalikku ööelu nautimas ja kui seltskond hakkas ära vajuma jõudsime hommikul tagasi hotelli, kus valmistusime järgmiseks lennuks tagasi Buenos Airesesse.

Saltas hobustega pildid

 

 

 

 

 

 

 

 

Iguazu

Usuhaiast lendasime ära sooja põhjamaale Iguazusse. Iguazu linn asub kolme, Argentiina, Brasiilia ja Paraguai, riigi ristumiskohas, neid riike eristab Rio parana ja tema lisajõgi Rio Iguazu. Iguazu on tuntud maailma ühe suurima koskede kogu poolest mis jääb vee mahult alla ainult Niagarafalls-ile, kosed asuvad Argentiina ja Brasiilia piiril, millest 80 prontsenti on Argentiina poolel, kokku oli neid üle 270. Koski nägime esimesena kui me lennukiga sellest üle lendasime ja piloot tegi väikese ringi ümber selle et kõik ikka näeksid. Lennujaamast välja astudes saime tunda esimest korda subtroopilist vihmametsade kliimat, õhk oli niiske ja kuum, meenutas hästi köetud sauna. Sõitsime lennujaamast hotelli, kus ootas meid väike tervitusjook, bassein ja koolipriide sumin. Esimese asjana panime ujukad jalga ja kastsime ennast vette. Teadsin et olin natuke päikese käes põletada saanud aga ma ei osanud oodata seda et peale ujumist, kuivatamise ajal tuli nina pealt nahk maha nagu keegi oleks kartulikoorimis noaga kallal käinud. Õhtul võtsime apteegis ravimit ja läksime linna peale kohalikku söögi kohta otsima. Istusime maha turismi piirkonnast natuke eemal olevasse restoran/pood/turuplatsile. Tundus et tegemis oli pere äriga, kõige noorem tüdruk võttis tellimusi vastu, vanapapi lõikas liha, ema tegeles raha asjadega ja teised tütred tegid muid toimetusi. Söök oli viimase peal ja möll mis seal ümber oli on kirjeldamatu.
Teisel päeval tuldi bussiga meile hotelli järgi ja viidi meid brasiilia poolele ekskursioonile kose äärde. Seal oli meil ilus panoraam vaade Argentiina poolele. Vaated olid tõsiselt võimsad, üritasime seda jäädvustada fotode ja videodega aga kui ikka ise ei ole seal kohapeal käinud siis on võimatu aru saada sellest maailmaimest. Rahvast oli seal väga palju, suvi on neil välisturistide tipphooaeg aga talvel pidavat olema seal 2 korda rohkem rahvast kuna sellel ajal on kohalikel puhkused ja nad sõidavad sinna sooja ilma nautima. Aastas pidi seal käima üle 3 miljoni turisti. Ekskursioon oli meil pool päeva ja õhtul võtsime aja maha, kes läks ujuma, kes vaatas telekat ja kes ravis homa haavu.
Kolmandal päeval läksime jälle koske vaatama aga seekord me ei läinud lihtsalt kose äärde. Väike rong viis meid bussi juurest läbi džungli kose otsa, sealt oli meil vaade Brasiilia poolele ning oli ka näha lähedalt kuidas vesi jalge alt voolas kaljult alla. Nägime ka kohalikke elukaid pesukarude moodi looma karju, kilpkonna, poole meetrist sisalikku ja erinevaid linde, Niklas väidab et ta nägi pärdikut ka aga fototõestust ei ole. Siis aga tuli ekskursiooni põhiosa kus pandi meile vestid selga ja suunati meid kummipaadi poole. Vastu tulevad inimesed, kes olid just sõidu läbi elanud olid läbimärjad, mis tähendas et asi läheb huvitavaks. Kõigepealt kihutas paat ühe kose juurde siis teise, siis jäi paat seisma, anti meile natuke aega fotokate peitmiseks kottidesse ja siis panime suure hooga koske sisse. Saime väikese karastava dušši sissejuhatuseks, siis panime järgmisse koske ja järgmisse ja nii veel paar korda kuni kõik olid korralikult läbi loputatud. Siis panime mööda kärestikku alla voolu kuni jõudsime väikesesse sadamasse, seal ootas meid ees mersu veokas mis viis meid tagasi dšunglisse. Giid rääkis meile kohalikust loodusest ja natukese aja pärast olime tagasi kus alustasime. Sõime jõime natuke, sõitsime hotelli tagasi ja valmistusime peole minekuks. Õhtul tuli meile järgi väike auto ja viis meid brasiiliasse showd vaatama. Teepeal sõitsime mööda ka kohalikust kõige prestiižikamast bordellist Kristall, kahjuks polnud aega sisse minna. Show toimus suures saalis, kus nuumati meid rootsi lauas enne esinemisi täis. Show algas pärismaalaste tantsuga ja lõppes Brasiilia sambaga ning vahepeale jàid kõik tangod, mehiko pasundamine, tsiili säärte välkumine ja kõik muud kohalikud tantsud.
Leppisime autojuhiga kokku et järgmine päev viiks ta meid Paraguai poolele, peale väikest hinna kauplemist saime järgmiseks päevaks korraliku ekskursiooni 50 dollari eest. Enne lõunat sõitsime praamiga, üle kolme riigi ristkoha ja olimegi Paraguais. Seal käisime maailma suurimat hüdroelektrijaama vaatamas. Hoover Dam on selle kõrval Miki Hiir nagu Niklas ütles. Siis tutvusime suurima kaubandus linnaga seal piirkonnas Ciudad del Este-ga. Linn oli inimesi tihedalt täis, kitsastel tänavatel üritati meile kõiki maailma asju maha müüa, liiklus eeskirjadest ei teadnud seal keegi midagi kuna autokoolis põhimõteliselt ei ole vaja käia. Eriti huvitavaks läks siis kui vihma hakkas sadama ja teedel voolasid sügavad jõed. Ostsime värskeid puuviljupirne, banaane ja ananassi, mida me hiljem hotellis sõime. Linnal olid omad võlud aga elada seal küll ei tahaks. Kui me olime Paraguaid piisavalt näinud läksime tagasi hotelli asju pakkima et edasi lennata Saltasse.
Järgmisel päeval jõudsime ilusti lennujaama kus aga selgus et Buenos Aireses kust meie järgmine lennuk pidi tulema oli nii halb ilm et lennukid ei saanud maast lahti, peale selle oli ka terve Argentiina interneti võrk maas. Peale 5 tundi vaidlemist ja passimist viidi meid Hotelli ja pidime ootama järgmist lendu, mis pidi tulema järgmine päev. Järgmine päev aga selgus et meil ei ole kohta kinni pandud ja et me peame läbi pära põrgu Saltale lendama, mis oleks terve meie reisi ära rikkunud, õnneks Niklas, meie keele oskaja tegi kõva häält ja meid tõsteti äri klassi esimesele lennule Saltasse.